spreading my poison

Ma olen otsinud oma elu mõtet aasta algusest peale , kuid pole seda vist siiani leidnud. Vahel tundub nagu leiaks selle ja siis puruneb see unelm nagu klaas, mis kukkunud laualt. Mul pole eal olnud kerge elu, sest olen saanud tunda inimestes peituvat õelust . Kunagu ma usaldasin oma nö sõpru , rääkides neile oma muredest pmst kõigest .. ja siis nagu olekski olnud sõprus läbi . Järgmine päev koolis kuulsin ma neid mõtteid ja muresid juba päris mitmelt inimeselt .. ja sellest alates ma ei suuda kedagi täielikult usaldada. Mul on küll sõpru kelle räägin oma mõtetest, kuid muredest ja sellest mis südamele nii haiget teeb ei taha ma kellelegi usaldada . Vahel mõtlen, et minu elumõte ongi kannatada ja olla see, kellele langeb kogu maailma viha, mida maailm tunneb minuvastu . Mulle meeldib olla seltskonnas, kuid olla seal siis tunnen, et ma ei kuulu sinna. Keegi ei tee minust välja, ma olen tühine inimene, kellest kõigil on ükskõik. Hoides kogu seda valu ja viha enda sees, mida ma tunnen, tekib mul tahtmine lõpetada see elu .. kuid ma ei saa ..sest Piiblis on öeldud, et need kes enesetapu sooritavad ei saa seda eal andeks ning neid ootab põrgu .. Äsja tundus, et olen lõpuks leidnud elu mõtte ja saanud tagasi tahte elada, kuid siis tabas justkui löök südamesse . Leidsin oma elu mõtte ühest poisist, ta oli täiuslik, temas oli kõik mida olen otsinud . See aeg oli suurepärane , ma tõesti olin õnnelik , ajani mil mu unistused kokku varisesid , saabusin reelsusesse , see tundus nii masendav .Kuid siis ma ei suutnud isegi nutta sest mulle polnud veel kohale jõudnud mis juhtus . Kõik pudenes mu käte vahelt tuhandeks killuks . Kõik teavad, et ta mulle meeldib, kuid mitte seda et see poiss mulle nii palju tähendab .